Usk on võime näha. Ülestõusmissõnum kinnitab seda erilise selgusega. Tähendab ju ülestõusmine ärkamist ja selle vastandiks on edasi magamine. Olgu siis tegu surma- või eluunega. Unest virgumine toob aga kaasa võime näha.
Vahel meile tundub, et sõnum ülestõusmisest on sõnum Kristusest ja Jumalast. See ei ole nii. Ülestõusmiskuulutus on sõnum inimesest ja tema võimalusest elada. Mis mõtet oleks Kristuse ülestõusmisest, kui ükski inimene sellest ei teaks? Mis mõtet oleks olla inimene ilma võimaluseta surra ja saada jälle elavaks? Vaid virgunu hakkab päriselt nägema, kes, kus ja kuidas ta on.
Ülestõusmissündmus ei ole midagi, mis toimus kunagi. Ülestõusmine toimub alati. Kõikjal, kus pimedatest saavad nägijad, jalututest kõndijad ning uskmatutest usklikud, toimub virgumine elule. Selliselt ei ole me teel ülestõusmise suunas, vaid lähtume ülestõusmisest. See ei ole lõpp, vaid päris algus. Ülestõusmine ei kuulu kokku surmaga, vaid sünniga.
Virgumine tähendab võimet näha ja mõista teisiti. Elu ei ole enam lihtsalt elu, vaid imeline and. Päev ei koosne mitte kahekümne neljast tunnist, vaid lugematutest igavikuhetkedest. Inimesed sinu ümber ei ole lihtsalt inimesed, vaid kristused, kellel on võidmine Jumalalt sinu lunastamiseks. Ükski eluhetk ei ole enam lihtsalt juhuslik viiv, vaid miljardite aastate vältel ettevalmistatud kohtumine tõelisega. Ja valmistatud just sulle. Nii et mitte keegi peale sinu ei saa sellest iialgi osa. Nõnda muutub ka kõige lihtsam hingetõmme universumi suuruseks kingituseks.
Ülestõusmisusk muudab seda, kuidas me maailma tajume. Enam ei ole kõige tähtsamad need viis inimmeelt, millega näha, kuulda, haista, maitsta ja katsuda. Usu läbi saad juurde uue meele, millega maailma tajuda – tänumeele. Järsku muutub mõeldamatuks elada kuidagi teisiti kui nõnda, et kõike olemist imena võtad. Virgunu näeb tänumeelega ja näeb rohkem. See on, kuidas ta kohtab Kristust ja tunnistab koos jüngritega – Jeesus ei ole surnud. Jeesus elab. Ja mina ka.
Õp Tauno Toompuu
