Fotografeeris Kaspar 6a
28. septembril asendasime traditsioonilise pühapäevakoolitunni matkaga Käsmus. Matk oli mõeldud nii lastele kui ka vanematele. Kogunesime Käsmu kabeli juurde, kus õpetaja Urmas Karileet õnnistas meid enne teeleminekut. Olime varustatud pikniku- ja seenekorvidega. Läbi männi-metsa minnes märkasime nii pilvikuid kui ka männiriisikaid. Üksikud pohlad ja mustikadki leidsid sööjaid. Matsikivi juures tegime grupipildi. Kivikülv lausa kutsus turnima.
Kui väiksematel matkajatel tekkis küsimus, kas veel palju tuleb käia, silmasimegi puude tagant merd, mis oligi üks meie reisisihte. Seal pidasime oma pikniku ning ka piiblitunni. See rääkis väikesest poisist, kes ehitas endale purjedega laevukese, millega talle väga meeldis mängida mere ääras. Kord aga puhkes linnas tulekahju. Väike poiss kihutas õnnetuspaigale, enne aga sidus laeva korralikult kalda ääres oleva puukese külge. Järgnevatel päevadel oli poisi kurvastus suur, sest laevuke oli kadunud. Otsingud ei kandnud vilja. Ühel päeval märkas poiss oma laeva mänguasjapoe aknal. Poiss tõttas koos isaga asja uurima. Poisi nõudmise peale tagastada talle tema laev, vastas poodnik, et tahab laevukese eest sama hinda, millega ta tulekahju päeval laeva ühelt kalurilt oli ostnud. Poiss tõi kogu oma raha ja ostis laeva endale tagasi. Pisarad silmis surus laps armsa mänguasja enda rinna vastu. „Sa oled minu, ma olen sind kaks korda omandanud,“ sosistas poiss.
Inimesed on nagu see laevuke. Kui Jumal inimesed lõi enda näo järgi, siis olid nad Jumala omad ja väga kallid. Patt aga lahutas inimesed Jumalast ning inimkond oli kadunud justkui see laevuke. Jumal saatis oma kalli poja Jeesuse, kes kandis inimeste patud Kolgata mäel ristipuul ja ostis niimoodi inimesed välja. Nüüd on kõik, kes soovivad jälle Jumala omad olla nagu see kaks korda omandatud laev.
Rääkida tuli ka kahekümneaastatagusest kurvast sündmusest Läänemerel. Lapsevanem Ülle punus kaasavõetud lilledest pärja, mille me merre heitsime hukkunute mälestuseks. Piiblitunnile aitas kaasa lapsevanem Georg, kes luges kirjakohti Piiblist ning kellele usaldasime pärja vette viskamise.
Vaatamata suvisele päikesepaistele, oli ilm väga tuuline. Matka viimane osa – tagasitee kabeli juurde tagasi - läks kiiresti. Tee ääres saime imetleda sügisvärvides loodust ja kenasti hoolitsetud koduhoove. Kabelis kutsus õpetaja Urmas meid altari juurde tänupalvet tegema. Rõõmustasime uudise üle, et meie kirikuõpetaja Tauno Toompuu jalg sai terveks just sel pühapäeval, kui me pühapäevakoolis tema eest palvetasime. Õpetaja Tauno on pikal palverännakul Hispaanias. Meie õpilased Viku, Melyna, Kaspar ja Rasmus tegid 28. septembril väikese rännaku, neil on veel pikk tee käia ja kindlasti koos Jumalaga.
Pühapäevakooliõpetajad Tiina ja Anna
