Kolmekuningapäeva jumalateenistusel mäletasime Kolmainu koguduse abiõpetajat Valter Pauckerit ning teisi, kes 100 aastat tagasi 6. jaanuaril 1919 hukati Palermo metsas. Ristikäiguga läksime kirikust hukkamise mälestusmärgi juurde kõndides sama teed kui Paucker koos 15 teise vangiga oma viimest teekonda. Mälestusmärgi juures pidasime hingepalved ning laulsime laulu „Las ma läen“. Seda sama laulu õp Valter Paucker ja teised mõrvatud laulsid avatud haua äärel. Meie saime laulda laulu lõppuni. Nende laulu lõpetasid teise salmi kohal enamlase kuulid.
Kokku mõrvati Rakveres Töörahva Kommuuni 28-päevase võimuoleku jooksul 82 inimest, sh ka õigeusu preester isa Sergei Florinski 30. detsembril 1918. Enamlaste tungimisel Rakverre soovitati ka õp Pauckeril põgeneda, aga ta ütles: „Ma ei saa sellega hakkama, et jätaksin suure Rakvere koguduse maha.“ Veel omal vangiajal ta rahustas kaasvange ja saatusekaaslasi oma rahuliku ja kindla, Jumala Sõna usaldava isiksusega, trööstis ja kaitses neid. Oma viimases vanglakirjas 5. jaanuaril ta kirjutab: „Lootust ellujäämiseks enam ei ole. Nemad valmistuvad surmale vastu minema. Ja minu ainsaks palveks on see, et Jumal aitaks neid julgesti ja kristlikult surra.“
Õp Valter Paucker suri märtrina 40 aasta vanuses ja maeti oma esvanemate rahulasse Simuna kirikuaias. Hiljem õp Leonhard Pallon kirjutas: „Oleme uhked, et meie koguduses sai tõeks Jumala sõna Hb 12,1 („Seepärast ka meie, kelle ümber on nii suur pilv tunnistajaid, pangem maha kõik koormav ja patt, mis hõlpsasti takerdab meid, ja jookskem püsivusega meile määratud võidujooksu!“), st et meie kõrval on tõeline usutunnistaja, märter, kes oma ustavusega julgustab ka meid ustavaiks jääma.“
Ka sada aastat hiljem õp Pauckeri ustavus ja armastus Jeesust ja kogudust vastu saab olla meile eeskujuks ja julgustuseks.
Loe ka mälestusmärki juures kuuldud Valter Pauckeri martüürium.
Las ma läen, las ma läen
sinna, kus ma Jeesust näen!
Seda üksi taga nõuan,
et Ta palge ette jõuan,
igavesti sinna jään.
Valgusta, valgusta,
päike, pilved kaota sa!
Seda aega ootan väga,
millal kõigi vagadega
näen Su palet rõõmuga.
(KLPR 375:1-2)
