Kuidas saan ma andestada ülekohtuse teo, mis on mulle kellegi poolt tehtud? Omameelest tean, et vähemalt selleks teoks ei ole ma andnud põhjust.Võib-olla ka pärast olukorra lahtimõtestamist sel-gubki, et seekord on teine eksinud. Küsime endalt, kas mina ei ole eksinud? Kas ma ei ole tahtmatult või isegi tahtlikult põhjustanud kellelegi hingevalu? Kui ma suudan oma hinges mõista, et ka mina olen eksinud, siis muutub andestamine, mis esmapilgul tundus võimatuna loomulikuks lahenduseks.
Vana Testamendi tänases kirjakohas räägitakse Jaakobi pojast Joosepist, kellele tema vennad olid palju kurja teinud. Isa Jaakob ennustab, et Joosepist saab Kõigeväelise abiga vürst oma vendadele. Pärast isa surma kartsid vennad temalt kättemaksu. Nad läksid talt halastust paluma. Joosep vastas neile: “..Te mõtlesite küll kurja mu vastu aga Jumal pööras selle heaks, et teha, mis tänapäeval ongi tehtud: hoida palju rahvast elus. .. Ja ta trööstis ning rahustas neid (1Ms 50:20-21). Joosepil oli kogemus Jumalaga ja seepärast suutis ta andestada vendadele.
Nagu Joosepil on ka meil vaja andestamiseks oma koge-must Jumalaga. Sisemine vabadus ja hingerahu, mis saabub pärast andestust on Jumala õnnistus. Ka tänasel õhtupalvusel palume Jumalalt andestust oma eksimuste eest. Jumal andestab meile kui me teeme seda puhtast südamest. Nii on ka meie kohus andestada teistele inimestele nende eksimused.
Olge üksteise vastu lahked, halastage, andestage üksteisele, nii nagu ka Jumal on teile andestanud Kristuses
on kirjutatud Pauluse kirjas efeslastele. (Ef 4:32)
