Kõik on ta omal ajal hästi teinud; ta on nende südamesse pannud ka igaviku, ometi ilma et inimene mõistaks Jumala tehtud tööd algusest lõpuni. (Kg 3:11). Meisse kõigisse on istutatud sisemine vajadus tunne-tada igavikku. Me tahame püüda mõista ajatut. Millal me jõuame selleni, et me hakkame otsima, hakkame juurdlema elu kaduvuse üle? Millised on need teed, mida me hakkame käima nendel otsingutel ? Kas me piirdume selle teadmisega, mida saame kusagilt kuuldud juttudest, televiisorist vaadatud saadetest või raamatust ? Need on valikud, mida Jumal laseb teha meil endil.
Kui need valikud annavad meile teadmise Jumala sõnast ja Tema imelistest tegudest, siis võime olla rahulikud. Me oleme õigel teel. See tee ei ole meie jaoks kerge, sest Jumala tehtud teod on nii suured, nii imepärased, et me ei suuda neid kõiki mõista. Lugedes piiblit, käies koguduse piiblitundides, hakkame üha rohkem mõistma Jumala sõna saladusi ja lahti mõtestama seal kirja pandut. Matteuse evangeeliumis on kirjas, kuidas üks naine, kes oli olnud kaksteist aastat veritõves soovis ainult puudutada Jeesust, sest ta uskus, et siis ta pääseb. Jeesus sõnas seda naist nähes sinu usk on su päästnud! Ja naine sai terveks selsamal hetkel. (Mt 9:22). Naist päästis tema usk Jeesusesse. See Jumala Poja Jeeuse imetegu on ainult üks paljudest Tema poolt tehtud imetegudest, mis on kirjas uues testamendis.
Kas meie pääseme pärast surma jumalariiki? Meil on olemas alus jumalariiki pääsemiseks. See alus on usk Jumalasse ja teadmine, et jumalariiki pääseme ainult Jeesuse Kristuse Jumala Poja kaudu. Meie vaevanägemine siin maises ilmas ei ole tühine. Tehes oma igapäevaseid tegevusi selleks ettenähtud ajal ja elades Jeesuse õpetatud sõnade kohaselt pääseme surmast ellu.
Paulus kirjutab esimeses kirjas korintlastele: Maine ihu külvatakse, vaimne ihu äratatakse üles. Kui juba on olemas maine ihu, siis on olemas ka vaimne ihu. (1Kr 15:44).
