Nelja nädalasest advendiajast on üks nädal möödunud. Täna on advendi-aja teine pühapäev. Me süütame kaks advendi küünalt. Jeesuse Kristuse tulemiseni jääb veel kolm nädalat. Täna, vaadates tagasi möödunud nädala tegemistele, küsime endalt, kas oleme esimese advendi püha-päeval mõeldud headest tegudest suutnud midagi korda saata. Kas oleme käinud lähedaste haudadel ja süüdanud seal küünlad nende mälestuseks, või tegime seda oma kodus. Arutame iseendas, kas oleme hea sõna või abiteoga toonud rõõmu ja kindlustunnet kellegi südamesse. Peame ise-endaga aru, kuidas mõne konkreetse teoga, sõnaga valmistada rõõmu ka sellel advendinädalal.
Advendiaja esimesel pühapäeval me lugesime, kuidas Jeesus Kristus, meie Kuningas, tuli alandlikkuses meie juurde. Ta teenis meid, kuid säili-tas samas kõigi oma suurte tegude juures alandlikkuse, tagasihoidlik-kuse. Oma teistkordsel tulemisel tuleb meie Kuningas kirkuses. Siis hak-kab kehtima rahuriik. Luuka evangeeliumist loeme: ” Õndsad on need sulased, keda isand leiab valvamas. Tõesti, ma ütlen teile, ta vöötab oma riided ja paneb nad lauda istuma ning tuleb ja teenib neid. Ka teie olge valmis, sest Inimesepoeg tuleb tunnil, mil te ei pruugi arvatagi!” (Lk 12:37,40)
Me küsime, milles seisneb meie valvamine? Meie valvamine suhtlemises Jumalaga seisneb nii läbi oma vaimu kui igapäevaste tegude. Kui Issand leiab meid valvamas, siis võtab ta meid vastu ja hakkab meid teenima oma taevariigis, nagu ta teenib meid juba praegu maises elus. Jumala kõne on meie südametes iga päev olemas. Igal meie sammul saa-dab see meid. Nii pühapäevasel jumalateenistusel, söögipalves kui vaik-ses kõneluses oleme koos Temaga. Me peame õppima seda tähele pane-ma, tunnetama.
Kui me olemegi eksinud mõtte, sõna, või teoga, siis Jumal andes-tab meile kui me siiralt Temalt seda palume. Rõõmsat ootamisaega.
Aamen.
