Kas lootust on ainult vabakogudustel? (II)

Tauno Toompuu
Artikkel ilmus veebiajakirjas Meie Kirik 19. juunil 2009

Omajagu furoori tekitanud Lootuse festival on lõppenud, kuid järellainetus ei ole veel päris vaibunud. Mitmel pool ja mitmel moel tehakse kokkuvõtteid. Ühed liidavad kokku päästetuid ja uusi koguduseliikmeid, teised arvutavad festivali poolt tekitatud arvatavat kahju; kusagil toimub innukas järeltöö inimestega, kes oma elu Jumalale kinkisid, teisal kiideldakse festivali nurjaminemise pärast. Eks ta nii vist käibki – mida rohkem inimesi asjaga seotud, seda suurem on nii innustunute kui kriitikute hulk.

Mis on misjon?

Üks peamisi etteheiteid Lootuse festivalile on tema formaat, mis tundus paljudele luterliku kiriku misjonipraktikat silmas pidades võõras. Head muusikat osatakse Eestis küllap erinevates kirikutes hinnata, kuid selle koht ja eesmärk ning muusikalise osa pikkus võrdluses sõnaosaga (oleme ju Sõna kirik) jäi Lootuse festivalil paljudele arusaamatuks. Teine küsimus puudutas teemat, kuivõrd taoline massiüritus saab olla lõpuni vaimulik ja sellest lähtuvalt kiriklik üritus. Kas suured massid ei muuda kogu ettevõtmist pigem meelelahutuse kui meeleparanduse kohaks? Ja viimaks on omamoodi arusaamatuks jäänud, miks pidi see kõik olema seotud Franklin Grahami isikuga, kes on vaid Billy Grahami poeg? Kas iga teine külakoguduse õpetaja poleks osanud kõneleda sama juttu ja paljud ehk veel pareminigi?

Eestis näib luterlikus kirikus olevat arusaamatu, mis on misjon ja evangelisatsioon. Sageli võib kuulda arvamusavaldust, et kogu kiriku tegevus on misjon. Selle all siis peetakse silmas, et kui pühapäeval algab jumalateenistus, siis tehakse kõigepealt kellamisjonit, kui mängib orel, siis orelimisjonit, kui värvitakse kirikuuksi, siis on see värvimisjon ja kui niidetakse kirikuaiamuru, siis ollakse muruniidukimisjonärid. Kahtlemata on kõigel mainitul oma tähtis koht koguduse tegevuses. Kui meie pühakojad on hoolitsetud, head traditsioonid on elus hoitud ning inimesed ei pea kirikusse tulemist häbenema, siis aitab see kuulutustööle palju kaasa. Kuid see ei ole misjon.

Misjon on evangeeliumi kuulutamine eesmärgiga, et inimestes sünniks uks Jeesusesse Kristusesse, et nad saaksid ristitud ja hakkaksid elama koguduse osaduses. Muidugi ei ole eesmärgi saavutamine meie kätes, sest usu sündimine inimeses on ikka vaid Jumala töö. Küll aga võivad inimesed midagi konkreetset ära teha selleks, et usk saaks sündida. Nimelt õpetab Pühakiri, et usk tuleb kuulutusest, kuulutus aga Kristuse sõna kaudu (Rm 10:17). Seega on koguduse ja tema töötegijate ülesanne usu sündimist silmas pidades sõna kuulutamine.

Peaksime õppima kirikus erinevaid valdkondi ja tegevussuundi üksteisest eristama ja piiritlema. Vastasel juhul jääme hätta nendega seotud eesmärkide ja tegevuste sõnastamisel. Võib ju küll öelda, et lõimumine on moesõna ka kirikus, kuid kas tihtipeale ei ole meie ülilõimunud kogudusetöö taustal laiskus, sest mida udusem on töö, mida teeme, seda vähem saame selle eest ka vastutada?  Mida vähem me teame, mis on misjon ja evangelism, seda vähem me suudame ka saavutada. Kui kogudusemaja kogumiskaevu tühjendamiseks fekaalipüti kutsumine liigitub misjonitegevuse alla, oleme kusagil midagi mööda lasknud. Misjon oleks siis pigem see, kui pütijuhile Kristust kuulutataks või teda vähemalt jumalateenistusele kutsutaks, kus ta evangeeliumi kuulda võib. Hoopis teine teema on see, millistel juhtumitel ning kas alati ja igas olukorras on taoline misjon võimalik.

Niisiis on selge see, et mitte igasugune kirikutegevus ei ole misjon. Usk tuleb kuuldud sõnast. Mitte ükski kirikuaias põrisev muruniiduk – olgu see juhitud kuitahes vagadest mõtetest – ei sünnita kelleski usku.

Siin võiks taolist muud väga vajalikku kirikutegevust ja misjoni vahekorda võrrelda Ristija Johannese ja Jeesuse Kristuse erinevusega. Ristija oli teevalmistaja Kristusele. Ta ütles väga selgelt, et tema ei ole Kristus, vaid Kristus on tulemas. Ja Issand andis tulles Ristija kui eelkäija kohta väga hea tunnistuse.

Omal moel peaks kogu kiriku tegevus olema teevalmistamine sõnumile Kristusest. Kui me kõneleme sellest, et hoolime traditsioonidest, hoolime kultuurist, hoolime loodusest, inimõigustest, heakorrast, laste mänguväljakutest ja millest kõigest muust, siis sellel saab kirikus olla tähendus ainult siis, kui me seda teevalmistamisena mõistame. Misjon on see, kus väga selgelt kõneldakse Kristusest kui teest, tõest ja elust, ilma kelleta ei ole võimalik pääseda Isa juurde. Ja see on sõnaline kuulutus. Vahel on meie “teed” küll väga hästi hooldatud ja suurejoonelised nagu valmiv Kukruse ristmik, ent kui keegi sellel teel ei sõida, on töö tühja läinud. Selleks, et kirikul oleks mõte, on vaja misjonit oma selge sõnumiga Kristusest.

Lisaks sõnumile Kristusest on misjoni puhul vältimatult vajalik kuulajaskond – see hulk, kelles usk saab sündida. Misjoniks ei saa nimetada kõnet tühjas kirikus. Misjon ja evangelism eeldavad inimesi. Lootuse festivali oli vaja just selleks, et kokku tuleks hulk inimesi, eriti need, kes ei ole usklikud. Me võime küll öelda, et iga külapastor oleks võinud sama kuulutusega üles astuda, kuid tõsi on see, et iga külapastor poleks suutnud kokku kutsuda säärast hulka inimesi. Ikka leidub neid, kes teavad väga hästi, kuidas riiki valitseda, kuid kui sul ei ole valitsust, siis pole sa ka peaminister. Meil võib olla väga filigraanselt esitatud sõnum, elav ja vaimukas ning südamesse minev kõne, kuid kui paganad seda ei kuule, siis pole see misjon. Või kui seda ei kuule inimesed, kes vajavad meeleparandust ja oma usu uuendamist, siis pole see evangelism.

Grahami eksitus

Franklin Graham on tõesti suuresti tuntud tänu oma isale. Kuid tema austuseks peab ütlema, et ta ei ole isa kaudu saadud mõju ja võimalusi mitte minema heitnud, vaid usinalt evangeeliumi kuulutamiseks kasutanud. Me võime alati vormi üle vaielda. Me võime alati selle üle vaielda, kas ikka poleks veel ühest või teisest asjast rääkima pidanud, justkui saaks äratuskõne olla väga teemaderohke. Kindlasti ei pea olema ameeriklane, et pidada äratusjutlusi ega pea olema ka kohtunud Obamaga, et ütelda meie peaministrile “looda Jumalale”. Kuid ilmselgelt ei leidu täna Eestimaal inimest, kes säärase hulga rahvamassi liikvele paneks ja ei leidu täna pastorit, kelle lihtsad sõnad “looda Jumalale” ilmalikus meedias nõnda kajastamist leiaksid.

Muidugi tuleb sedalaadi suurürituste juures esile ka küsitavusi ja möödalaskmisi. Üks tõsine teema on see, kuidas luterlikult mõista nn altarikutset ehk ettetulemist ja “patusepalvega” oma elu Jumalale andmist. Meil vastab ju taolisele kutsele konfirmatsioonitalitus, kus inimene selge sõnaga “jah” ütleb ja oma elu isikliku otsusega Jumalale annab. Pealegi eeldab luterlik ja selgelt piibellik arusaamine seda, et inimene aina meelt parandab ja igapäevaselt oma “patusepalve” loeb. Küllap see oli ka põhjuseks, miks Lootuse festivalil peale nende, kes oma elu Jumalale tahavad anda, ka paljud luterlased, kes juba ammu väga elavat usuelu elavad, kutse peale ette kogunesid. Lutheri õpetuses kasvanuna teadsid nad, et ikka tuleb ju meelt parandada ja uuendada oma otsust koos Jumalaga elada. Paraku tuli neil seepeale hiljem katsuda usinatele nõustajatele selgeks teha, et tegelikult nad elavadki aktiivsete koguduseliikmetena ega vaja enam mingit järelkoolitust. Parim lahendus oleks taoliste oikumeeniliste teenistuste puhul toimida nii, nagu Eestis sageli on tehtud – et jäetakse ära erilised altarikutsed ja kutsutakse ette kõik, kes soovivad eestpalvele tulla.

Kõige suurema möödalaskmisega sai viimasel Lootuse festivali õhtul hakkama muidugi peakõneleja ise. Niikaua kui Franklin Graham kõneles ettevalmistatud ja kirja pandud teksti raames, oli kõik korras. Kuid kui tuli altarikutse koht ja ta n-ö improviseerivalt inimesi julgustada püüdis, soovitas ta muuhulgas ka pöördunutel end uuesti ristida lasta. Sisuliselt tähendas see nokauti nii metodisti kui luterlikule kirikule, kes olid Lootuse festivali ettevalmistavas ja läbiviivas toimkonnas usinalt kaasas, kuid kes mõlemad tunnistavad lasteristimist ja keelduvad inimesi uuesti ristimast. Nõnda oli pöördunutel justkui ainus võimalus minna edasi baptisti, nelipühi või mõnda teise sarnasesse kogudusse, sest vaid seal ristitaks neid ümber.

Ilmselt ei mõelnuid kõneleja ise midagi halba. Küll aga näitab see tema küündimatust ja vähest ettevalmistatust Eestis kõnelemiseks. Kui Eestis oikumeenilised suhted nii head ja üksteise suhtes mõistvad ei oleks, siis võinuks see olla tõsine obadus kogu järgnevale oikumeenilisele suhtlusele. Kuna kõik Lootuse festivalil osalenud koguduste esindajad (ka taasristimist pooldavad) hr Grahami selle totaalse möödalaskmise selgelt hukka mõistsid, siis saadakse loodetavasti üheskoos rahus edasi tegutseda ja tulevikus taolisi äpardusi vältida.

Hirmu- ja armuannid

Nüüd, mil suurüritus on läbi, küsime, kuidas edasi? Ilmselt ikka samal moel. Kes oli innukas, sai indu juurde; kes oli kriitiline, leiab veel tükiks ajaks virisemist. Üks ametivend ütles tabavalt – Eesti kiriku vaimulikel näib olevat lisaks paljudele armuandidele ka suur hulk hirmuande. Kardetakse proovida uusi töövorme, kardetakse teha koostööd teiste kogudustega, kardetakse minna sinna, kus on inimesed, kardetakse kaotada oma nägu, kardetakse jääda naerualuseks, kardetakse inimeste reaktsioone, kardetakse... See on õnnetu lugu, kui hirmuannid armuannid päris ära lämmatavad. Kirikuks olemise juurde kuulub ometi see, et me teeme Jumala tööd. Meie ei pea olema Jumala mainekujundajad, vaid laskma Jumalal endal kõneleda ja Tema sõnal inimestes usku sünnitada.

Küsimusele, kas lootust on ainult vabakogudustel, peame vastama “ei”. Sest lootus ei kulge ju koguduste piire mööda. Misjon ja evangelism on ühtemoodi võimalused kõigile. See, kas seda võimalust kasutatakse, ei sõltu sellest, millisesse denominatsiooni kuulutakse, vaid sellest, kas seda tööd hinnatakse ja oma vajadustest lähtuvalt väärtustatakse. Kui hirmuannid vähenevad, saavad armuannid enam esile tulla. Ning see suur rikkus, mis ka meie kõige väiksemates kogudustes peitub, pääseb inimeste elu tõeliselt muutma.