Käesoleval nädalal avaldame koduleheküljel armulauateemalisi mõtisklusi nädala igaks hommikuks ja õhtuks. Need pärinev Simuna koguduse köstri ja viljaka vaimuliku kirjamehe Villem Normanni 1868. aastal Kuressaares väljaantud raamatust "Meie Issanda Jeesuse Kristuse pühha õhto sömaaeg. Üks valmistamisse ramat süddame ärratamisseks neile kes Issanda armo lauale tahtwad minna".
Olgu see heaks valmistusmiseks eeloleval pühapäeval, 2. juunil esmakordselt meie koguduses tähistatavaks armulauapühaks ning veelkord süvenemiseks armulaua sakramendi saladusse ja väesse.
1. Esmaspäeva hommikul
Kuidas võib inimene kõlblikul, kuidas kõlvatumal viisil Issanda armulauale minna; mis arvab ap Paulus kõlvatuks söömiseks ja joomiseks.
Sellesinatse tarvilise küsimuse peale annab ap Paulus selget ja õiget otsust ja aru üteldes: Seepärast, kes iial seda leiba sööb ja Issanda karikast joob kõlvatumal viisil, sel on Issanda ihust ja verest süüd. Aga inimene katsugu iseennast läbi, ja nõnda söögu tema sest leivast ja joogu selle karika seest. Sest kes kõlvatult sööb ja joob, see sööb iseenesele nuhtlust, sest et tema ei tee vahet Issanda ihu vahel. (1Kr 11,27-29)
Kui meie kõlblikul viisil Issanda armulauale tahame minna, siis on meil ka seepärast väga tarvis teada, mil viisil meie valmistamine peab olema. Ja sellepoolest annab meile meie Katekismus selget õpetust. Meie Katekismuse sõnad ütlevad: Paastuma ja ihu poolest ennast valmistama, on üks kaunis välispidine komme; aga ometi ei ole sest mitte küll, vaid meil on veel midagi muud sinna juurde tarvis. Sest meie Katekismuse järgmised sõnad ütlevad: Aga see on õiete ja hästi valmistud, kellel usk on nendesinaste Kristuse sõnade peale: mis teie eest äraantakse ja äravalatakse pattude andeksandmiseks.
Välispidist ihu poolest valmistamist ei või küll ükski laita, see on küll hea ning väga tarvis; sest kes ennast kasib ja harib, ennast puhastab ja peseb, kes on kasin söömises ja joomises, kes üks ehk kaks nädalat ennast enne armulauale minemist õieti valmistab, ning ennast kõige kahjutegeva ja eksitava asja ning pahanduse eest võtab hoida; kes enesele iga päev üks tunnike aega võtab, ennast läbikatsudes, - kes võib seda laita? – See on just ka tarvis, ja oleks pealegi soovida, et iga ristiinimene ennast nõnda ka väljastpoolt võtaks valmistada. Aga kes ennast säherduste väljastpidise valmistamise peale üksi toetab, ning loodab seeläbi Jumala ees midagi võima teenida, ehk Jumala armu vääriliseks saada, see petab ennast. Seepärast ära toeta ennast mitte üksi oma väljastpidise valmistamise peale, see ei ole muud kui aga üks kaunis ja ihu väärt väljastpidine komme, aga mitte see ülem asi, ega maksa ka Jumala ees ühtigi, kui seal kõrval mitte õiget seestpidist vaimulikku valmistamist ei ole.
Aga mis on siis see õige seestpidine vaimulik valmistamine, kuidas peab see olema? Meie Katekismuse sõnad ütlevad: See on õieti ja hästi valmistud, kelle usk on nendesinaste Kristuse sõnade peale: mis teie eest äraantakse ja äravalatakse pattude andeksandmiseks. Usku on sinul tarvis su valmistamise juurde. Sa pead uskuma, et Kristus oma ihu sinu eest on äraandnud ja oma püha verd sinu pärast äravalanud. Sa pead ka selle püha asja suurust ja au õieti tundma, pead oma lootust aina ükspäinis selle peale panema; pead uskuma, et sa püha sakramendi läbi ükspäinis kõik võid saada, mis su hing aga iial igatseb ja ihaldab. Pead uskuma, et püha Sakramendi sees su igavene elu ja õnnistus on; vaata, kui sa seda kõik usud, kui sa enese meelest vaene ja vilets oled, kui sa mitte kaksipidi ei mõtle, vaid kohtlase südamega usud, et sa Jeesuse Kristuse tõelist ihu ja verd Sakramendi läbi vastu võtad, tõesti, siis oled sa õieti ja hästi valmistatud, siis ei võta sa mitte kõlvatumal viisil Issanda ihu süüa ega Tema püha verd juua. Aga kes selle püha asja pärast kaksipidi mõtleb, kes mitte ei usu, et leiva ja veini all Jeesuse tõelist ihu ja verd vastu võtab, see teeb püha Sakramendi halvaks ja teotab seda oma uskmata südamega. Kes ilma meeleparanduseta armulauale võtab minna, kellel koguni tõsist nõu ei ole patust pöörduda, vaid aga palja viisi ja kombe pärast läheb, tõesti, see sööb ja joob iseenesele nuhtlust, sest et tema ei tee mitte vahet Issanda ihu vahel.
Aga mis peame siis tegema, kui meil ei ole usku, kui meie tahaksime uskuda aga meie ei või mitte uskuda? Kui meie tahaksime meelt parandada, aga meie ei jõua mitte meelt parandada? Kui meie tahame armulauale minna, aga üks hääl meie südames keelab meid ning ütleb veel pealegi: mis sa sinna lähed, see on ju kõik ilmaasjata ning tühine käimine, see ometi ei aita sind ühtigi ega tee sind paremaks kui sa oled. Ehk kui sa Issanda peale tahad mõelda ning Temaga palves ümberkäia, aga sind segavad kõiksugused tühjad ilmalikud asjad, sind vaevavad mured, sind kiusavad kurjad himud ja mõtted; ehk kui sul südame poolest niisugune lugu on, et sa enesest enam arugi ei saa, mis sa oled, kas elad või oled surnud, sest et su süda nii tuim, nii külm ja kõva on, et sugugi patutundmist sees ei ole – mis pead sa siis tegema, kas võid, kas tohid siis niisuguse südame ja meelega Issanda armulauale minna?? Armas hing, sa küsid siin: kui mul südame poolest niisugune lugu on, mis pean ma siis tegema, kas ma võin, kas ma tohin siis ka Issanda armulauale minna?? Aga ütle mulle esite, kas see on ka kõik tõesti tõsi, mis sa siin enesest ütled? Kas see on tõsi, et sa tahaksid uskuda, et sa tahaksid meelt parandada?
Kas see on ka tõesti tõsi, et sul igatsus püha õhtusöömaaja järele, et sul nälg ja janu Jeesuse ihu ja vere järele ja et need kurjad mõtted, mis su südamest tõusvad, su meelt vastu on ja sind ka väga kurvastavad? Seepärast katsu ennast õieti läbi, katsu oma südant läbi, kust see uskmata meel, kust see tuimus ja leigus, kust need tühjad ilmalikud mured ja segadused, ja kust kõik see paha asi ja kurjad kiusamised, mis sinule tüli ja vaevad teevad – kust need kõik tulevad? Katsu ennast läbi, kas need ka tõesti kõik on kuradi kiusamised või ehk teed sa enesele ise mitme tühja ilmaliku asja läbi säherdust tüli ja vaeva. Sa ehk teed ise oma liha-, silma- ja elukõrkuse himude läbi hingevaenlasele meelega oma südameukse lahti; sa ise ei nõua kellegagi rahu ning otsid siit ja sealt süüd ja viga; sul ehk on kõige muu asjaga palju tegemist; sa koormad ise meelega enese peale kõiksugu asju, mis sulle pärast palju tüli ja muret saadavad; sa ehk küll ütled oma suuga: Ma tahaksin uskuda, ma tahaksin patust pöörduda, ma tahaksin ja sooviksin rahu oma südamele, - aga ometi ei ole sul niisugune lugu südames; sul ei olegi seda tõsist nõu, sa ei raatsi koguni maailmast ega tema himust lahkuda; sa ei hooligi sest ühest ja ülemast asjast, mis kõige enam tarvis on, vaid pead ikka ennemini kõigest muust tühjast asjast kinni. Vaata, armas hing, kui niisugune lugu sul südames on, kui sul koguni seda tahtmist ja nõugi ei ole patust pöörduda ja meelt parandada, kui sinule on patud, miska sa niihästi Jumala kui oma ligimese vastu oled eksinud, mitte haiget ei tee, vaid pealegi veel aina rahul iseendaga oled, ja kui sina siis sel viisil Issanda armulauale lähed, siis olgu sul teada, et sina kõlvatumal viisil lähed ja igaüks, kes sel viisil läheb, see sööb ja joob iseenesele nuhtlust.
Aga kui sinu südames üks teine lugu on, kui sa tahaksid meelt parandada ja patust pöörduda, kui sa tahaksid uskuda ja kõigest kurjadest mõtetest ja kuradi kiusatustest lahti saada, kui sa seda kõike hea meelega tahaksid, sooviksid ja ihaldaksid, mis sul mitte ei ole, vaata, siis võid sa julgesti Jeesuse armulauale minna. Sest Issand ei vaata siis mitte sinu patu ja nõtruse, vaid ükspäinis sinu tahtmise, püüdmise ja igatsemise peale. Nii tõesti, kui Issand Peetrusele kätt sirutas, kui ta tahtis vajuda, nii tõesti saab ta sind välja kiskuda hukkatuse august. Kõige selle häda seest, kus sees sa ihu ja hinge poolest oled, hüüa Issanda poole ja ütle: Issand, aita mind! Aita mind oma armulauale!
Vaata, nõnda katsugu inimene iseennast läbi ja nõnda söögu tema sest leivast ja joogu selle karika seest, ja palugu oma Issandat ja öelgu: Oh Jumal! Kiusa mind läbi ja võta tunda mu südant; katsu mind läbi ja võta tunda mu mõtteid; ja vaata, kas vale tee on minu sees ja juhata mind igavese tee peale. Kuule mu palvet ja ära pane oma palet mitte varjule minu eest sel ajal, kui mul kitsas käes on. Pööra oma kõrv mu poole, kuule mind sel päeval, kui ma hüüan.
