Tuhkapäevaga algab teine ja tähtsaim paastuperioodidest lääne kirikus advendiaja ehk jõulupaastu kõrval. See on ülestõusmispüha paast ehk Suur Paast. Esimesed andmed sellest päevast kui tuhkapäevast pärinevad juba vähemalt 8. sajandist. Sel päeval kogunesid usklikud enne missa algust altari ette, et lasta preestril teha oma otsaette tuha sisse kastetud pöidlaga ristimärk, öeldes samal ajal: "Pea meeles, inimene, et sa oled põrm ja pead jälle põrmuks saama." Tuhka selleks puhuks saadi eelmise aasta palmipuudepühal kasutusel olnud palmiokste põletamisest. Tuhka niisutati püha veega ja suitsutati viirukiga.
Taoline tuhaga märgistamine on seotud avaliku patukahetsusega kaasnevate tavadega, kui patustanule avalikult tuhka pähe raputati. Kuid tuhkapäeval ei ole kedagi, kes tuhamärgist ilma jääks – kõik on patukahetsejad, kõik, alates piiskopist kuni sibini seisavad Jumala ees täpselt ühtemoodi. Üsna samamoodi kui surmagi ees. Siit ka tuhkapäeva oluline mõte – tuletada inimesele meelde tema surelikkust, kaduvust. Kuipalju kellestki jääb, kui ta sureb. Ühed kõdunevad maamullas puidust kirstus, teised kremeeritakse moodsates ahjudes – tulemus on kõige laiemas mõttes ikka vaid mõned kamalutäied sodi.
Ent siiski ei ole tuhkapäev üksnes murepäev, ainult "pime ja must päev", nagu viimne kohtumõistmise päev Vana Testamendi lugemise kohaselt (Jl 2:1-2,12-18). Juba tuhk ise ei viita üksnes kaduvusele, vaid sisaldab ka midagi positiivset. Meie esivanemad on osanud valmistada tuhast leelist, millega pesu pesta, tuhka kasutati ka väetisena põllul ja mõningate taimekahjurite tõrjeks. Nii on tuhk ehk esmapilgul paradoksaalselt ka puhastava toimega. Nii ei ole ka inimelu kaduvuse üle mõtisklemine, ei füüsilise ega moraalse piiratuse kogemine mitte alavääristav vaid puhastav ja uut kvaliteeti andev. Läbi meeleparanduse puhastub inimese hing, nagu läbi paastu puhastub tema füüsiline ihu. Koguni niikaugele võib minna, et tuhkapäeva epistlis kõneldakse "jumalikust loomusest" osa saamisest (2Pt 1,1-11).
Kuidas see puhastumine toimub? Võibolla on üks tuha kasutamise mõte veel tema aluselised omadused vastandina happelistele. Jeesus kõneleb Uues Testamendis inimest ähvardavast väärsuhtumisest ja kasutab võrdpildina haputaigna mõtet Mk 8,15. Apostel Paulus kirjeldab inimese puhastumist vanast haputaignast vabanemise ja hapnemata leivaks saamisega (1Kr 5,7). Nii on hapnemine kui käärimine uustestamentlikus kõnepruugis negatiivne sümbol viidates inimesest võimust võtvale väele, mis omasoodu kasvab ja märkamatult inimese enda alla lämmatab. Meeleparandus on siis sellele hapnemisele, käärimisprotsessile piiri panemine, selle sootuks ära lõpetamine.
Nii on paastumine vägagi sisemine asi, enesesse vaatamine ja seestpidi puhastumine. Seda pole mõtet etendada kuidagi väljapoole, vaid ikka nii nagu Jeesus tuhkapäeva evangeeliumis kõneleb Jumala ees seismisest nii, et ei koguta punkte maises mõttes, vaid saadakse rikkaks taevases, jumalikus tähenduses (Mt 6,16-21). Tuhkapäevaga paastuaja teekonnale astumine tähendab teekonna alustamist jumalikustumise teel.
