5. Kesknädala hommikul
Rõhutud õigest pattu kahetsevast südamest
Tahad sa heade kommete poolest täielikuks saada, siis jää jumalakartusesse ja ära püüa mitte liig vagaks saada, vaid pea omad meeled karistamise all ja ära aja tühja maailma rõõmu taga. Lase oma südant Pühast Vaimust rõhuda ja rusuks peksta, vaata, siis leiad sa tõsist vaigistust ja seestpidist hingamist oma hingele. Rõhutud süda võib ükspäinis Jumala armu vastu võtta, see on otsekui võti, miska sa Jumla armu varanduse laegast võid lahti keerata ja armu armu pärast võtta. Sest Jumala meelepärased ohvrid on üks rõhutud vaim – rõhutud ja rusukspekstud südant ei laida Sa mitte, Jumal. Imeks tuleb seda panna, kuidas inimene siin omas elus ikka nii rõõmus võib olla, sest et ta ometi seda teab, et temal mitte siin jäädavat aset ega päris paika ei ole, vaid et ta siin otsekui võõral maal ümber eksib, kus kõiksugused hirmsad ja kardetavad asjad tema hinge ümber piiravad
Inimese südame kõvadus ja tuimus on nii suur, et ta seda koguni ei tunnegi, mis tema hingele kahjuks on. Ta on sagedasti nii kergemeeleline, et ta seal naerab kus õiguse poolest peaks nutma. Ei kuskil mujal ole täit vabadust ega õiget rõõmu olemist, kui ükspäinis Jumala kartuses ja heas südametunnistuses. Õnnis on see, kes kõigele tühjale kaduvasjale selja pöörab ja kõigest sellest ennast eemal hoiab, mis temal seestpidi rahu võtab segada ja ärritada. Õnnis on, kes ennast kõigist sest lahti lööb ja kõige niisuguse asja ennast võtab hoida, mis tema südant roojastab ja mis tema südame tunnistusele vaevaks ja koormaks võib tulla. Võitle mehe viisil: sest õppind mees võib õppinud viisiga saada ärvõidetud. Ärgu olgu sul teistega tegemist, vaid iseenesega. Jäta teised rahule, siis ka nemad jätavad sind rahule ja ei keela sind su tegemist tegemast.
Ära kisu teise tegemist oma kätte ja ärgu olgu sul tegemist nende tegemistega, kes on vägevad. Käigu su silm ikka kõige esmalt su enese peale ja manitse ennemine iseennast, kui oma sõpra. Kui sul ei ole sõpru, kes sulle head soovivad, siis ära sa seepärast kurvasta. Aga see vaevaku ennemini su südant, et sa mitte nõnda ei ela, kui ühe õige Jumala teenri ja ristiinimese kohus oleks elada. Mittukorda on see hoopis parem ja tulusam, et inimesel tema elus enam kurvastuse kui rõõmu päevi on. Aga kui meil Jumala rõõmustusest puudu on, ehk kui meie seda väga harvaste saame maitsta, siis on see meie eneste süü, et meil ei ole rõhutud südant. Ja meie ei raatsi tühja maailma kaduvaist asjust lahkuda.
Sa pead ka sed teadma ja tundma õppima, et sa ei ole Jumala rõõmustamise ja trööstimise väärt ja et sa pealegi oeld risti ja viletsust teeninud. Kui su sõda võib saanud õieti rõhutud ja rusukspekstud, siis on ka maailm sulle koormaks ja kibeduseks. Sa oled kui võõras siin ilmas, su süda on haavatud ja su silm on märg patu kurjuse peale vaadates. Saatku inimene iseenese ehk oma ligimese peale, küll ta siis näeb, et ükski inimene ilma vaevata ei ela. Mida hoolsam inimene omas läbikatsumises on, seda suuremaks saab tema valu. Ja et valu ja rõhutud süda tuletab meelde pattudest ja eksitusest, sest meie oleme paraku nii sügavale patu sisse langenud, et endid väga varmasti võime taevalike asjade üle rõõmustada.
Palu siis alandlikult oma Jumalat, et ta annaks sulle õiget pattu kahetsevat vaimu, sa ütle püha prohvetiga: Sööda mind nutuleivaga ja jooda mind rohke silmavee mõõduga (Ps 80,6).
Järellugemine
Kui kurvastatud aga ikka rõõmsad
Kui Issand neid õndsaks kiidab, kes kurvad on (Mt 5,4) ja ap Paulus seda kurvastust jumalikuks kurvastuseks nimetab, mis saadab meeleparandamist õnnistuseks, mis ei kahetseta, siis näeme, et säherdune kurvastus inimesele suureks kasuks on. Seesama kurvastus on inimesele otsekui esimene samm astuda meeleparanduse ja patustpööramise tee peal. Meie vaesed komistame ja eksime omas surma ihus sagedasti. Ega meie siis või selle üle rõõmsad olla, vaid peame kurvad olema, seni kuni meie saame ükskord sellest surma ihust päästetud. Aga seesama kurvastus saab pühas kirjas seepärast õnnistuseks ja jumalikuks kurvastuseks nimetatud, et selle sees troost, rõõm, elu ja õnnistus on. Sest kui ma oma patu pärast, oh Issand, nutan Sinu ees, siis pole Sa must iial kaugel, vaid seisad ka siis minu ees. Oh, et ka meie nõnda võiksime nutta, kui patune variseri kojas! (Lk 7,38) ja nõnda kui need kõik, kes niihästi esimesel kui viimasel tunnil Tema juurde on läinud ja nuttes Tema käest armu ja halastust palunud (Lk 18,10-22; 23,42; 15).
Palve
Helde armuline Issand! Sinu meelepäralised ohvrid on üks rõhutud vaim, üht rõhutud ja rusukspekstud südant ei laida Sa mitte, Jumal. Sina tahad, oh Issand, et meie rõhutud vaimuga ja rusukspekstud südamega Sinu juurde peaksime tulema. Sina tõotad meie ligi olla, kes rõhutud südame poolest ja tahad neid päästa, kes rusukspekstud vaimu poolest on. Tapaohvrid ei ole Su meelepärast, põletamisohvrist ei ole Sul mitte hea meel. Vaata, oh Issand seda, mis Sina meie käest pärid ja tahd, ei taha meie mitte Sulle anda ja mis meie Sulle hea meelega annaksime, sellest ei ole Sul mitte head meelt. Sina pärid meie käest rõhutud vaimu ja rusukspekstud südant aga meie annaksime Sinule selle asemel ennemini midagi muud. Meie lepitaksime Sind hoopis ennemini oma heategudega, meie teeniksime Sind oma kehaga, oma väljastpidise jumalateenistusega, oma korra pärast laual käimisega, oma lugemise, laulmise ja palve pidamisega – aga oma südant ei taha meie mitte Sinu Vaimust rõhuda ja rusuks peksta! Oh, Issand! Häbi ja kurvastusega peame Sulle tunnistama, et niisuguse haiseva ja surnud ohvriga Sinu ette tahame tulla. Heida armu meie peale ja tule meile appi! Sa tead, oh Issand, kui vaesed ja nõdrad meie oleme, Sa tead, et meie mitte ise oma vaimu ei jõua rõhuda ega oma südant rusuks peksta. Seepärast palume Sind: läkita oma Püha Vaimu, et tema meie kivist ja kaljust südant Sinu püha sõna haamriga võiks pihuks ja puruks peksta. Tee seda, oh Issand, ning ära heida meid mitte oma palge eest ja ära võta oma püha Vaimu mitte meilt ära! Aamen.
