2. Esmaspäeva õhtulMis kahju saab inimene sellest, kui ta ennast mitte läbi ei katsu ja kui ta kõlvatumal viisil armulauale läheb?
Iseennast läbi katsuda, iseenese südame sügavusse sisse vaadata ning taeva valgust sinna sisse lasta paista – oh, see on vanale lihale väga raske, nii raske, et tema kõik muud tööd ennemini võtaks teha, kui seda. Aga kust see tuleb, et see enese läbikatsumine inimesele nii raske ja vastumeelt on? Eks see tule sellest, et tema kurja enam armastab kui head. Tema teod on kurjad, seepärast vihkab tema valgust. Kui nüüd niisugune, kes pimedust enam armastab kui valgust, valguse juurde tahab minna, aga ometi pimeduse sisse tahab jääda, kui ta tahab armulauale minna aga ta ei katsu ennast mitte läbi, ta ei hooligi sellest, kas temal usku on või mitte, kas ta oma pattu tunneb või mitte: ehk, kas temal ka nälg ja janu on Kristuse ihu ja vere järele – ehk kas temal ka tõsine nõu on pattu vaihata ja maha jätta – sellest kõigest ei hooli tema. Kui nüüd niisugune sel kombel armulauale läheb, kas ta võib sellest enesele kasu ja õnnistust saada? Ei, tõesti mitte. Sest ta on kõlvatu. Sest kes kõlvatult sööb ja joob, see sööb ja joob iseenesele nuhtlust, sest et tema ei tee vahet Issanda ihu vahel. Oh, eks see ole üks raske sõna? Vaata, nõnda võib meie Issanda püha ja kallis äralunastamise veri inimese peale needmiseks tulla. Nõnda võib inimene sealt, kust temale pattude andeksandmist, elu ja õnnistust pakutakse – häda ja piina, needmist ja nuhtlust enesele saada!
Jah, nõnda see on, sest kes iial seda leib sööb ehk Issanda karika seest joob kõlvatumal viisil, sel on Issanda ihust ja verest süüd. Sel on süüd, sest et tema Issanda ihu ja verd kõlvatumal viisil pruugib, seda otsekui ära raiskab ja oma jalgadega tallab. Tema seisab nõnda Jumala ees, kui need, kes Issanda risti all seisid ja karjusid: Poo risti, poo risti! Tema veri tulgu meie ja meie laste peale! Oh, eks see ole hirmus, kui Jumala Poja veri mitte meie poolt ei ole, vaid meie vastu! Eks see ole hirmus, kui see taeva poole kisendab ja nuhtlust hüüab meie peale! Eks see ole hirmus, kui Jumal taevast meie peale mitte kui oma laste peale, vaid kui riisujate ja mõrtsukate peale peab vaatama!! Mõtle, armas hing, kui hirmus suur patt see on, kui sa ilma usuta, ilma iseenese läbikatsumata, kerge meelega pühale õhtusöömaajale tahad minna! Mõtle selle sõna peale, mis ta prohvet Jeremija suu läbi ütleb: Vaata, ma söödan neid, sedasinast rahvast, koirohuga ja joodan neid sapiveega (Jr 9,14). Mõtle ka vaese Juuda rahva peale, vaata kuidas nende lugu on läinud, kuidas on nüüd Kristuse veri nende eneste karjumise pärast nende peale tulnud! Vaata missuguse raske kohtu ja nuhtluse alla on see rahvas langenud, kuidas peab ta nüüd vaimu poolest otsekui pilkases pimeduses ümber käima!
Nõnda ei lase ennast Jumal pilgata, mis Tema ütleb, see peab sündima. Kui ka Jumala kohus mitte just igakord nii kohe kui meie seda arvame, avalikuks meie silme ees ei saa, siiski peab see omal ajal avalikuks saama. Ära kiitle ega suurustele mitte, kui sa ehk mõtled ja ütled: Ma olen armulaual käinud, aga ma ei tunne ühtegi vaeva ega koormat oma südame peal, vististi ei ole seda enesele nuhtluseks vastu võtnud. Ära ütle mitte: Ma olen armulaual käinud, aga ma ei olnud ennast sugugi selle vastu valmistanud; mina ei lugenud ega palunud, ma läksin, sõin ja jõin, ja mul ei ole sellest sugugi viga. Sõber! Ära kiitle mitte nõnda, ära ole mitte nii uhke ja suureline oma käimise peale! Ma ütlen sulle: Kui sa mitte armu oma hinge peale ei heida, kui sa mitte aegsasti seda mitte ei nõua, mis su rahule tarvis läheb, siis läheb sinu lugu veel sandimaks. Sinu vaese hinge lugu läheb viimaks nii kaugele, et sa hommikul enne lauale minemist võtad oma kodus riielda ja tapelda, ja lõunaajal võtad sa Jumala armu. Ja pärast lõunat ehk lähed veel pealegi kõrtsi, jood ennast täis ja teed siis veel õhtul oma joobnud peaga kes teab missugused hirmsad teod ja tembud. Vaata, niisuguse tuimuse ja südamekõvaduse sisse langeb inimene viimaks, kui ta Jumala armu meelega ära põlgab ning kerge meelega ja uskmatu südamega Issanda armulaual võtab käia. Seesama tuimus ja südamekõvadus on see Jumala nuhtlus millega Ta meid nuhtleb.
Oh, et ühegi inimese juures lugu mitte nii kaugele ei läheks! Sest, kes nõnda Jumala armu meelega ära põlgab ja halvaks paneb, selle hinge peal saab omal ajal Issanda ihu ja veri, mida tema on kõlvatumal viisil söönud ja joonud, kui tuluke põlema. Ja seesama veri, mis tema enesele nuhtluseks on vastu võtnud, saab tema südames kui närija uss, mis ei sure, tema südametunnistust närima! Seepärast ärka üles, kes sa magad, ja tõuse üles surnuist, siis valgustab Kristus sind. Heida siis armu oma hinge peale ja mine siis nüüd, kui armu uks veel lahti seisab julgusega armu aujärje juurde, et halastust võiksid saada ja armu leida sel ajal, kui meil abi tarvis on.
Palve
Issand! Sa kiusad mind läbi ja tunned mind ära. Sina tead mu magamist ja mu ülestõusmist. Sina mõistad mu mõtted kaugelt ära. Seepärast pööran ma Sinu poole, oh Issand Jeesus! ja palun Sinu käest silmasalvi, et võiksin näha ja tunda missugune ma oma südamepoolest tõesti olen. Oh Jumal! kiusa mind läbi ja võta tunda mu mõtted. Valgusta mind oh Issand, et ennast nõnda näen olevat, kui Sina mind näed, ja et oma eksituse ja vigaduse peale sellesama kurvastuse ja meelehaigusega vaatan, kui Sina nende peale vaatad. Issand, heida armu! Issand, aita mind oma halastuse pärast! Aamen.
