Täna on suur neljapäev. Ja homme suur reede. Pühapäevane ülestõusmispüha on nii tähtis, et sedagi võiks vabalt suureks pühapäevaks kutsuda. Ja kogu nädalat nimetame suureks nädalaks. Nii suureks, et eirates õigekirjareegleid, kirjutatakse need pühad kirikukalendris eranditult läbiva suurtähega, kuigi kõik muud pühad on ikka nii, nagu eesti keele kord ette näeb.
Kui mõni sündmus, idee või väärtus saab nii suure tähenduse, et seda aastast aastasse säärasel moel meenutatakse, juhtub ikka, et sõnad saavad otsa. Ei ole enam justkui midagi uut ütelda. Ikka needsamad lood, mis eelmisel aastal, sajandil ja aastatuhandel. Ikka samad mõttekonstruktsioonid ja lahenduskäigud. Nii suurte teemade puhul, nagu seda on inimese eksistents ning selle võimalikkus ja mõte, juhtub sageli, et isegi sõnad, millega nende sisu edasi antakse, muutuvad suurteks ja kellegi meelest ainuõigeteks. Ja siis juhtub, et pelgalt “õigete” sõnade kordamisega arvatakse asja sisu mõistvat.
Üks jutlustamise arendamisega tegelevaid Saksa evangeelse kiriku asutusi kutsus kirikuõpetajaid käesoleva aasta ülestõusmispühadele eelneval paastuajal paastuma “suurtest sõnadest”. Üleskutse julgustas vaimulikke seitsme nädala vältel oma jutlustes vältima nn suuri sõnu ja selle aja pühade suuri teemasid teisiti edasi andma. Eesmärgiks ikka panna vaimulikke ristiusu peateemasid uuesti mõtestama ja aidata seeläbi ka kuulajatel just tänase päeva kontekstis mõista Naatsareti Jeesuse kannatust, surma ja ülestõusmist.
Kuidas tundub mõte jutlustest, kus ei ole kasutatud niisuguseid sõnu nagu “Jumal”, “patt”, “usk”, “lootus”, “armastus”? Sest ka need sõnad on soovituslikena 49 sõnast koosnevas loetelus, mis nn suurteks ja kahjuks sageli ka sisutühjadeks sõnadeks on muutunud. Aktsiooni eesmärk ei ole küll nendest olulistest sõnadest loobuda, vaid püüda neid uuesti ja tänapäevaselt mõtestada, kuid siiski kuulutasid kriitikud selle üleskutse “paastuks ristiusust”. Tõepoolest, kuidas sa kõneled suure reede tähendusest ilma sõnadeta “rist”, “Kristus” ja “lunastus”? Väljakutse kindlasti, ent ristiusu seisukohalt mitte võimatu. Lõppude lõpuks ei seisne usk mitte sõnade uskumises, vaid sõnade sisu tõeks elamises.
19aastase staažiga adventisti kiriku pastor Hollywoodist Ryan J. Bell otsustas elada aastal 2014 ateistina. 42aastast meest pani niisugust radikaalset otsust langetama tema enda jaoks vastuseta jäänud küsimus: “Mis tähtsust on Jumalal?” Praeguseks endine pastor peab nüüd populaarset blogi, kus kõneleb oma võitlustest ja kogemustest. Mõned päevad tagasi tegi ta ühe oma pessimistlikuma postituse: “Kaotus on suurem, kui ma oleks ette kujutanud, suurem, kui ma oleks oodanud. Ei ole mingit võimalust, et ma oleksin siin, kus ma olen, kui ma oleks teadnud, millist hinda tuleb selle eest maksta.” Kõlab küll nii, et ekspastor teistele seda kogemust soovitama ei hakka.
Prantsuse sotsioloog Bruno Latour, kelle tööd on olnud ajendiks suurtest sõnadest loobumise kampaania korraldajatele, võrdleb religioosset kõnet kahe armastaja vahelise kõnega. Selles suhtes võidakse lausuda hellitusi kas või iga päev, ilma et sellest väsitaks, sest tähtsad ei ole mitte sõnad, vaid armastajatevaheline side. Kui üks küsib teiselt, “kas sa armastad mind”, siis tõeline armastaja ei ütle vastuseks, et “ma ju ütlesin sulle eelmisel aastal”. Ja kui armastajatel on olnud raske, kirjutab Latour, ning nad pole mõnda aega seda iseloomulikku lähedust tundnud, kuid ühel hetkel leiavad end taas üksteisele silma vaatamas ja taas armastust avaldavad, siis on see nende jaoks ikka seesama armastus. Nad ise on muutunud, nende mõtted ja suhtuminegi teineteisesse, ent see, mis neid liidab ja seob kogu sellest muutumisest hoolimata, on ikka seesama – nendevaheline armastus.
Probleem nende suurte sõnadega ei seisne siis mitte sõnades. Vaid selles, kes ja kuidas neid kasutavad. Sõnu võib lausuda, ilma et midagi öeldaks. Ja vahel võib olla sõnatult ja öelda kõik. Lihtsalt side peab olema.
Nii ei tohi sõnade külge klammerduda. Sõnad ei ütle kõike. Klammerduda ei saa ka ajalooliste faktide ega geograafiliste paikade külge, mida suure nädala sündmustega seoses sageli tehakse. Kus siis ikkagi asub Jeesuse pärishaud? Iisraelis näidatakse mitut kohta, ja ega täpselt teatagi. Samuti Kolgata, kuhu rist oli püstitatud. Ja kas Torino surilina on ikka tõesti see, millesse Kristus mähiti? Palju mõttetuid küsimusi!
Valgustusajast alguse saanud ja läänes tänaseni domineeriv modernistlik tõekäsitlus võrdsustab tõe faktiga – tõene on see, mis on kindlate faktidega tõestatud. Kas Jeesuse ülestõusmine surnust on ikka kindel ajalooline tõsiasi? Ja kuidas tõestada seda, et tema ristisurm tõesti midagi inimese ja Jumala vahel korda saatis?
Mitte alati ega kõikjal pole tõde faktide kaudu mõistetud. See on ühekülgne ja eluvõõras. Pigem on tõene see, mis toimib ja midagi korda saadab. Kuidas tõestab armastaja oma armastust? See on tõene vaid kahe inimese kogemuse kaudu. See on midagi, mille peab ära tundma, selleks et mõista ning jaatada.
Jeesuse jüngrid kogesid oma õpetajat elavana isegi peale surma. Ja tema õpetust toimiva ja kestvana hoolimata tõsiasjast, et selle maailma vägevad talle otsustavalt “ei” ütlesid. Suure nädala suured päevad ei saa suurteks mitte suurte sõnade, vaid tavalise inimese lihtsa kogemuse kaudu, et me vajame kedagi, kes meie elu kohta “jah” ütleks. Väga lihtne asi. Aga väga tähtis.
